Kui ma oleks parem inimene, teeks ma asju teistmoodi.

Rohutirtsude igavikulisus

Aega on möödunud ja tuul on pöördunud.
Säde silmis lippab plikatirts mööda vesiseid heinamaid kodu poole.
Ta tunneb värskelt ahjust võetud koduse õunapiruka hõrku aroomi ja vanaema kiiktooli kigisemist.
Tahaks pugeda ema põlle alla ja ajada kassiga lõngakera taga.
Hobused on põllult koju jõudnud ja kõik võtavad laua ümber istet, et lõunat süüa.
Vihm krabiseb vaikselt vastu akent ja päike sillerdab tiigikaldal.
Minutid kaovad idüllilisse ellu ja maailma. Eraldatusse.
Kõik on üks, kuid miski pole see, mis paistab.

Stoner through the sky

öö on väsitav ja üksildane paik kus elada. on trepid mis kõlavad mineviku helides ja tuleviku tühjuses ning on vaimud kõikjal ümber kummitamas tegudega ja mälestustega , mida on valesti tehtud ehk mineviku varjud käivad kummitamas ja ei ole kedagi , kes sind eemale veaks. sest magatakse õndsat inimese und oma uskumatuses maailma õnnetusest ja inimeste kurbusest , mis täidab maailma viha ja enesehävitusega. aegade jooksul toob see endaga kaasa inimkonna huku . hoolivus teiste suhtes suurendab hoolimist enesest . see maailm mis pakub lõputult võimalusi võtab viimaks meilt kõik mida me iial ihaldada oskasime ja suretab välja meie viimasegi oskuse mõelda . asjad on omandanud uue tähenduse ja kõik on sõltuv. absoluutne tõde muutub üha utoopilisemaks nähtuseks ja mõtlemisvõime ei ole enam peatselt inimeste ühiseks iseloomustavaks omaduseks. aeg on teinud oma töö.