Aega on möödunud ja tuul on pöördunud.
Säde silmis lippab plikatirts mööda vesiseid heinamaid kodu poole.
Ta tunneb värskelt ahjust võetud koduse õunapiruka hõrku aroomi ja vanaema kiiktooli kigisemist.
Tahaks pugeda ema põlle alla ja ajada kassiga lõngakera taga.
Hobused on põllult koju jõudnud ja kõik võtavad laua ümber istet, et lõunat süüa.
Vihm krabiseb vaikselt vastu akent ja päike sillerdab tiigikaldal.
Minutid kaovad idüllilisse ellu ja maailma. Eraldatusse.
Kõik on üks, kuid miski pole see, mis paistab.